Imeline teadus uurib, kumma ase peab olema pehmem, kas inimese või lehma oma

Selleks et teada saada, kuidas on lood veiste heaoluga, on teadlased ise valmis end lehma lamamisasemele pikali viskama ja kontrollima, kuidas seal tunne on.

Looma heaolu ei ole vaid sööt, vesi ja ase. Mida mugavam on lehmal, seda vähem on tal stressi, seda tervem ja produktiivsem ta on, mis kokkuvõttes tõstab ettevõtte kasumlikkust.

Hiljuti valmis teaduskeskuses BioCC looma heaolu alane uuring, kuhu olid kaasatud Eesti Maaülikooli teadlased, veterinaarravimite ja -toodete hulgimüüja Dimedium, ETKÜ ja 21 piimakarja.

Farmiuuringute koordinaator Marko Kass rääkis, et projekt oli jagatud kolmeks etapiks. Esimese etapi eesmärk oli välja töötada Eesti tingimustele sobiv lüpsilehmade heaolu protokoll. “Võtsime rahvusvahelise protokolli aluseks ja kohandasime meie tingimustele vastavaks. Iga valdkonna spetsialist peaks selle abil lüpsilehma heaolu hindamisega hakkama saama,” selgitas ta.

Teise etapina hindasid teadlased 21 piimafarmis selle protokolli alusel piimalehmade heaolu. Valik tehti koos Dimediumi spetsialistidega, et valimis oleks nii parema kui kehvema olukorraga farme. “Registreerisime lüpsilehma peamised haigused, muud probleemid kuni selleni välja, et hindasime loomi grupi tasandil,” ütles Kass. Grupi tasandil vaadati näiteks looma kehakeelt – kuidas loomad omavahel suhtlevad ja milline on aktiivsus.

“Kui jälgid loomarühma 15–20 minutit, hakkad aru saama, kas seal on õhus nähtamatu pinge ja stress või on loomad rahulikud. Või käib söödalava juures pusklemine ja kellegi ära ajamine,” märkis ta.

Igas rühmas hinnati vähemalt 20 protsenti loomi, kelle puhul vaadati toitumust ehk kehakonditsiooni – kas see vastab tema laktatsiooni staadiumile, kas tagakeha ja udar on puhas ning kuidas on vigastustega kaela, tagakeha või kandade piirkonnas.

“Meie piimakarjades on konnasilmaks longe,” tõi Kass välja. “Igaüks kujutab ette, et kui on põlv haige, siis ei saa korralikult püsti tõusta, on valus liikuda ja mõned asendid on ebamugavad. Samamoodi on ka loomal.”

Hindamiseks lastakse loomal vähemalt kümmekond meetrit kõndida ja vaadatakse, kuidas ta astub, kas liigutused on sujuvad, kuidas jaotub keharaskus, milline on seljakaar, kas ta kõnnib küürus jne.

Vaadatakse ka seda, kas loomadele on puhas joogivesi kättesaadav. Mida pikem on joogiküna, seda parem. Karjas on hierarhia, vanemad ja dominantsemad loomad võivad seista jootmisalade juures ja vähendada sellega nooremate juurdepääsu veele.

Lehm tahab sõbrannat

Kõikides farmides hinnati looma heaolu igal aastaajal, et jälgida muutusi. Marko Kass soovitab hinnata looma heaolu kord kvartalis, siis on näha, kas on liigutud paremuse poole või mitte.

“Kui käisime esimest ringi hindamas, siis paljud loomapidajad olid natuke skeptilised, et teadlased tulevad siia loomi vaatama. Heaolu peeti mingiks abstraktseks asjaks. Kui läksime osasse farmidesse teist või kolmandat korda, siis tunti juba tulemuste vastu huvi,” rääkis Marko Kass. “Minu jaoks oli selle projekti üks suurimaid tulemusi see, et tõstsime selle teema loomapidajate jaoks lauale.”

Heaolu tähendab head söötmist, head pidamist, looma head tervist ja liigiomast käitumist. “Veis on sotsiaalne olend, kes tahab, et tal oleks sõbranna, kellega koos lüpsil käia või pikutada,” tõi ta välja.

Heaolu parandamiseks piisab vahel ka päris vähesest. Näiteks kui jootjad lähevad seest roheliseks ja vetikad hakkavad kasvama, on vaja neid puhastada, et loomad saaksid puhast vett. Kui loomad on ennast piirdeaedade vastu katki tõmmanud, peaks vaatama, ehk on mõni toru katki läinud, mis loomi vigastab, ja see on vaja ära parandada.

Söötmise kohalt nähti sageli, et söödalava on 40 meetrit pikk, kuid viimasele kolmele meetrile sööta ei panda. Karjas on hierarhia ja kui mikseriga sööta jagatakse, siis esimeses otsas on karjas tähtsamad loomad. Söödalava tagumisse otsa tulevad need, kes on hierarhias madalamal või haigemad, ning kui viimased meetrid jäetakse n-ö katmata, kuna see jääb sõnnikupumba lähistele ja võib pumba ummistada, siis need loomad võivad jääda söömata. Nad lähevad pea norus oma asemele tagasi.

“Veis peaks käima 10–12 korda päevas söödalaval ja iga kord sööma 2–2,5 kg kuivainet. Kui ta sööb vähem, siis tal tekib vähem piima,” selgitas Kass. “Kesksele kohale tuleb tõsta loom. Karjak või traktorist võib öelda, et tema töö läheb keerulisemaks, kuid siis tuleb mõelda, kas tuleks teha söödalavale vahesein või muu lahendus, et sööt ei ummistaks sõnnikupumpa. Me ei saa jätta laua ümber osa kohti katmata.”

Uuringust selgus, et muist probleeme ei sõltu aastaajast ega farmi suurusest, vaid on läbivalt samad. Põhilised on lonkamine ja kannaprobleemid, mis tulevad sellest, et asemed ei ole piisavalt pehmed. Veelgi rohkem kui seni peaks tähele panema toitumust, kuna holsteini tõugu lehmad on pärast poegimist liiga lahjad ja võtvad kehavarudest palju energiat piimatootmiseks.

Lonke probleem on seotud liiga väikeste asemete ja suurte loomagruppidega. Uute lautade ehitamisel peaks sellega arvestama.

“Olen farmides ka pikali heitnud ja vaadanud, kas viie minuti pärast on külg kuiv ja kas küünarnukk jääb valusaks,” ütles teadlane. “Miks peaks arvama, et enam kui 700kilosel lehmal on seal siis hea olla? Lehm pikutab 10–12 tundi ööpäevas ja ase peab olema mugav.”

Longates on raske liikuda

Projekti kolmandas etapis uuriti, kuidas longet ennetada, ja seoseid piima koostisega. Keskmise lonke puhul, kui lehm paneb astumisel näiteks tagumisele vasakule jalale poole keharaskusest, väheneb söödalava külastus kolmandiku. Ta sööb kokkuvõttes kuus kilo vähem kuivainet ja sealt jääb saamata vähemalt 6–8 kg piima.

“Hindasime enne igakuist kontroll-lüpsi paarikümnel lehmal ära lonke. Oli kaks gruppi – terved loomad ja jalahädalised,” selgitas Kass.

Lisaks võeti aasta jooksul 12 korda piimaproovid, kust määrati ligi sada erinevat näitajat. Mittelonkavad lehmad olid produktiivsemad ning neil oli lisaks ka suurem valgu- ja rasvatoodang. Erinevus oli ka üksikute rasvhapete ja mineraalainete osas.

“Leidsime mõned markerid, mida saaks tulevikus kasutada, et ennustada lonke esinemist. Muu maailma teaduskirjanduses pole selle kohta väga palju infot, loodan, et saame seda teemat tulevikus edasi uurida,” rääkis Marko Kass.

Looma heaolu on väga seotud ettevõtte kasumlikkusega. Kui loom on tervem, pole nii palju vaja veterinaari abi ja loom on produktiivsem. Et teadusest ka laudaelus kasu oleks, on plaan uuringust saadud teadmised loomapidajateni viia ja koolitada nii farmijuhatajaid kui laudatöötajaid, kes vahetult loomadega tegelevad.

Uuringu kohta saab rohkem lugeda SIIT.

 

Maaleht 02.12.2020

 

Marko Kass hindab looma heaolu meie oludesse kohandatud protokolli järgi.