MACE annab vastuse – aga millisele küsimusele?
Importpullide rahvusvahelised aretusväärtused on oluliseks tööriistaks nii farmerite kui ka aretusorganisatsioonide jaoks. Interbull (International Bull Evaluation Service) on rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on teha erinevate riikide aretusväärtused võrreldavaks. Selleks rakendab Interbull metoodikat nimega MACE (Multiple Across Country Evaluation). MACE’i põhimõtted on, et iga riigi sama tunnus (nt piimatoodang või välimikutunnus) käsitletakse eraldi, kuid geneetiliselt korreleeritud tunnusena. Arvesse võetakse kõigi riikide rahvuslikke aretusväärtusi, loomade sugulussuhteid üle riigipiiride ja geneetilisi korrelatsioone riikide vahel. Tulemuseks saadakse aretusväärtus iga riigi skaalal, väljendatuna selle riigi ühikutes, baasil ja standardhälbes. Oluline on teada, et Interbull ei anna „ühte tõelist väärtust“, vaid vastab küsimusele: Kuidas sama geneetika eeldatavalt avaldub konkreetse riigi tingimustes? Need väärtused võimaldavad võrrelda loomi riikide üleselt ning teha valikuid, mis mõjutavad karja pikaajalist arengut. MACE eeldab (vaikimisi), et riigi sees on skaala kasutatud korrektselt, populatsiooni jaotus on ligikaudu sümmeetriline, standardhälve on bioloogiliselt interpreteeritav. Kui need eeldused ei kehti, siis MACE arvutus on matemaatiliselt korrektne, kuid sisendandmete struktuurne viga kandub tulemusse ja võib tekitada vale arusaamu, mis ei pruugi peegeldada geneetilist reaalsust, vaid mõõtesüsteemide konflikti. Kui kogu populatsioon paikneb skaala ühel poolel, ja „paremus“ tähendab üksnes väiksemat negatiivset väärtust, siis üksiktunnuse standardhälve ei ole absoluutse kvaliteedi mõõt, vaid reastuse tööriist kohaliku populatsiooni sees. Sellisel juhul ei pruugi olla teaduslikult põhjendatud tõlgendada üksiktunnust „hea vs halb“ kategooriana, eriti kui seda kasutatakse turunduslikul eesmärgil. On isegi oluline rõhutada, et välimiku üksiktunnuste absoluutne tõlgendamine väikeriigi MACE skaalal ei ole teaduslikult soovitatav. Väikeriikides, sh Eestis, on lineaarhindamiste praktikas mitmete üksiktunnuste skaala kasutus teadaolevalt ebasümmeetriline – seda eriti esimesel laktatsioonil hinnatud lehmade puhul. Sellises olukorras ei kajasta üksiktunnuse standardhälve tingimata lehma bioloogilist kvaliteeti („hea“ või „halb“), vaid pigem suhtelist asetust kohalikus jaotuses, mille keskpunkt võib olla nihkes.
Käesolev arvamus tugineb kahe aasta (2024 ja 2025) lineaarsete hindamiste andmete analüüsil, mis hõlmab Dimediumi klientide teadaolevaid esimese laktatsiooni lehmade hindamistulemusi Eestis. Kuigi analüüs ei kata kogu populatsiooni, annab see piisava indikatsiooni sellest, kuidas skaala kasutus võib mõjutada nii riigisisest kui ka rahvusvahelist geneetilist hindamist. Analüüsitud eesti holsteini esmapoeginud lehma lineaarse hindamise põhjal näitab, et mitmete välimiku üksiktunnuste puhul ei ole skaala 1–9 kasutus sümmeetriline ega kata aretusprogrammi soovitud optimumi. Sellises olukorras kirjeldavad Eesti MACE üksiktunnuste väärtused eeskätt suhtelist asetust kohalikus jaotuses, mitte absoluutset bioloogilist kvaliteeti. See on väga oluline vahe, mida ei tohi segi ajada. „Interbulli MACE analüüsi sisendiks on riikide poolt arvutatud aretusväärtused, mitte lineaarhinded. Seetõttu kanduvad riikliku hindamissüsteemi skaalakasutuse eripärad (nt skaalaäärte vähene kasutus) läbi aretusväärtuste ka rahvusvahelisse võrdlusesse. Seetõttu peame professionaalses aretusnõustamises põhjendatumaks tugineda koondtunnustele ja funktsionaalsetele näitajatele, mitte üksiktunnuste kontekstivälisele tõlgendamisele.
Analüüsi eesmärk ei ole vaidlustada MACE metoodikat, vaid täpsustada selle tõlgendust Eesti hindamissüsteemi kontekstis, eriti kui farmer plaanib importpulle nende andmete alusel valida. Etteruttavalt soovitan importpulli valikul jälgida pulli sünnimaa väärtusi. Uuring näitab, et mitme üksiktunnuse puhul on skaala kasutus piiratud, mistõttu peegeldavad MACE väärtused eeskätt suhtelist järjestust, mitte absoluutset vastavust aretusprogrammi eesmärkidele.
Skaala kasutus ei ole neutraalne
Lineaarne hindamine eeldab, et iga tunnuse puhul kasutatakse kogu skaalat (1–9) ning et optimaalne fenotüüp paikneb sellel skaalal kindlas punktis (näiteks kas 5 või 9). Tegelikkuses näitas analüüs, et skaala kasutus on oluliselt kitsam.
Enamiku tunnuste puhul koondub hinnang vahemikku 4–7 ning äärmused (eriti 8 ja 9) on vähekasutatud. See tähendab, et ka tunnuste puhul, kus optimaalne väärtus on näiteks 9 (nt eesudara kinnitus või rinna laius), ei ulatu hinnangud reaalselt selle eesmärgini ning kui enamus hindeid tunnusele on 5 või 6, siis arvutatakse ka aretusväärtused vastavalt.
Allolev näide illustreerib olukorda eesudara kinnituse tunnuse puhul, kus enamik lehmi on saanud hindeks 3...5 punkti (2024 a.: 81,2% ja 2025 a.: 86,0%). Olgugi, et optimaalne väärtus holsteini aretusprogrammis on 9, jääb jaotus optimumist selgelt madalamale.
Selline muster kordub nii kahe aasta andmetes kui ka hindajate „käekirjas“. Seega on tegu süsteemse, mitte juhusliku nähtusega..
Optimum ei lange kokku kasutatud skaalaga
Mõnede tunnuste puhul, kus optimaalne väärtus on hoopis skaala keskel (nt nisade asetus, nisa pikkus, laudja nurk), ilmneb teine probleem – hinnang on nihkes. Näiteks taganisade asetuse puhul (optimum = 5): skaalal 6…7 hinnati 2024 a 82,2% ja 2025 a 81,2% lehmadest.
Graafikust on näha, et keskmine hinnang ei paikne optimaalse väärtuse ümber. See tähendab, et hinnang ei kajasta enam otseselt funktsionaalset optimumi, vaid pigem hindamisharjumust.
Sarnane muster ilmneb ka esinisade pikkuse puhul. 2024 a hinnatud lehmadest 79,9% hinnati nisa pikkus heaks ehk 4…6 punkti (optimum 5), sarnane hinnang, 78,9%, anti 2025 a hindamiste põhjal.
Selline nihe võib olla väike), kuid geneetilises hindamises on sellel oluline mõju.
Aastatevaheline stabiilsus
Oluline tähelepanek on, et 2024 ja 2025 hinnatud lehmade skaala kasutamise tulemused on väga sarnased. See tähendab, et tegemist ei ole juhusliku kõikumisega, vaid stabiilse mustriga:
- skaala keskosa kasutus domineerib
- äärmuste kasutus on piiratud
- optimum ei kajastu alati jaotuse tipu
Selline stabiilsus viitab sellele, et probleem ei ole üksikjuhtumites, vaid hindamissüsteemi sisemises loogikas.
Mõju rahvusvahelistele aretusväärtustele
Siin jõuame kõige olulisema küsimuseni: kuidas mõjutab selline skaala kasutus Interbulli kaudu saadavaid aretusväärtusi?
Geneetiline hindamine (EBV) ja selle rahvusvaheline võrdlus (MACE) põhinevad eeldusel, et andmed on võrreldavad ning skaalat kasutatakse sarnasel viisil eri riikides. Kui ühes riigis kasutatakse skaalat kitsamalt või nihkes, tähendab see:
- variatsioon on alahinnatud
- äärmused on "kokku surutud"
- loomadevahelised erinevused näivad väiksemad
Tulemuseks on see, et rahvusvaheline võrdlus ei pruugi peegeldada tegelikku bioloogilist erinevust, vaid pigem erinevust andmete kogumise viisis.
Mida see tähendab farmerile?
Farmeri vaatenurgast tekib õigustatud küsimus: kas Eesti skaalale „tagasi arvutatud“ tunnused peegeldavad adekvaatselt tegelikku looma kvaliteeti?
See küsimus on eriti oluline noorte genoompullide puhul, kellel Eestis ei ole veel tütarde andmeid. Ehk hinnang põhineb suuresti välisandmetel ning nende interpretatsioonil kohalikus skaalas.
Kui skaala kasutus erineb süsteemselt, võib juhtuda, et:
- tunnus tundub nõrgem või tugevam kui tegelikkuses
- valikuprotsessis eelistatakse loomi, kes sobivad paremini skaala „keskele“, mitte tegelikule optimumile
Mõtteaine edasiseks
Käesolev analüüs ei püüa anda lõplikke vastuseid, vaid avada arutelu. Mõned küsimused, mille üle võiks edaspidi mõelda:
- Kas lineaarset skaalat kasutatakse piisavalt laialt?
- Kas optimaalne fenotüüp on praktikas selgelt defineeritud?
- Kas hindajate kalibreerimine võiks vähendada süsteemseid erinevusi?
- Kas kõik tunnused vajavad sama käsitlust rahvusvahelises võrdluses?
Lisaks absoluutsetele hinnetele võiks kaaluda tulemuste esitamist percentiilide kujul. Percentiil näitab looma suhtelist positsiooni populatsioonis – näiteks 80. percentiil tähendab, et loom on parem kui 80% hinnatud loomadest.
Percentiilide kasutamine aitab vähendada skaala kasutusest tulenevaid moonutusi. Käesolevas analüüsis ilmnes, et lineaarset skaalat ei kasutata alati täielikult ning mitmete tunnuste puhul ei kajasta hinnangud optimaalset väärtust. Sellises olukorras võib sama absoluutne hinne tähendada erinevates andmekogumites erinevat tegelikku taset. Suhteline asetus percentiilide kaudu on oluliselt stabiilsem. See võimaldab võrrelda loomi ka siis, kui hinnangute jaotus on kitsas või nihkes. Eriti oluline on see genoompullide hindamisel, kus kohalikud tütarde andmed puuduvad ning hinnang põhineb rahvusvahelistel andmetel. Seetõttu võiks teatud tunnuste puhul – eriti nende puhul, kus skaala kasutus on ebaühtlane – pidada percentiilidel põhinevat lähenemist informatiivsemaks kui üksiku aretusväärtuse tõlgendamist. Sama hinne ei tähenda sama taset – percentiil näitab tegelikku positsiooni populatsioonis.
Toon analüüsi I_2026 a pullide hindamisest eesudara kinnituse tunnusele.
Siit nähtub milline on tegelikult aretusväärtruste jaotumine kvantiilidesse jagamise järgselt. See kinnitab veelkord eeltoodud analüüside tulemusi lineaarse hindamise skaala kasutamise ja üksiktunnuste aretusväärtuste absoluutarvude tõlgendamist. 25% parimatest pullidest on aretusväärtusega ≥ 109 ja mediaanväärtus on vaid 98 ehk alla populatsiooni keskmise, Eesti skaalal 100.
Kokkuvõte
Käesoleva artikli kokkuvõtteks on oluline rõhutada, et tegemist ei ole süsteemi veaga, vaid paratamatusega, mis kaasneb andmete tõlgendamisega eri kontekstides. Eesmärk ei ole kritiseerida hindamissüsteemi, vaid aidata paremini mõista, mida aretusväärtused praktikas tähendavad. Analüüsid kahe aasta lineaarsete hindamiste skaala kasutusest ning pullide aretusväärtustest näitavad selgelt, et lineaarse hindamisskaala kasutus ei ole neutraalne ega täielik. Skaala kitsas kasutus ja võimalik nihestatus mõjutavad otseselt geneetilise hindamise sisendit ning seeläbi ka lõpptulemusi, mida farmerid oma otsustes kasutavad. Seega ei ole küsimus ainult selles, milline on aretusväärtus, vaid selles, milliste andmete põhjal see arvutati. Eesti lineaarses hindamises on mitme üksiktunnuse osas enamus 1. laktatsiooni lehmadest, ka heades karjades, alla soovitatud optimumi. Seega negatiivne hinne ei tähenda halba lehma, vaid kohalikku suhtelist asetust. Valikutes peame lähtuma samadest professionaalsetest põhimõtetest: keskenduma lehmade funktsionaalsele sobivusele, tervise ja kasutusea tasakaalule ning mitte üksiknäitajate eraldiseisvale kasutamisele. Oluline, et aretusalane arutelu ja konkurents põhineks andmete korrektsel ja vastutustundlikul tõlgendamisel, mitte üksiktunnuste kontekstivälisel eksponeerimisel.
Mida sellest artiklist kaasa võtta?
- Aretusväärtuse number ei ole absoluutne tõde – see näitab sageli looma positsiooni kohalikus jaotuses, mitte otseselt tema bioloogilist taset.
- Üksiktunnuseid ei tasu tõlgendada must-valgelt (“hea vs halb”) – sama väärtus võib eri riikides tähendada erinevat tegelikku taset.
- Skaala kasutus mõjutab tulemust – kui lineaarset hindamisskaalat ei kasutata täielikult või see on nihkes, kandub see mõju edasi ka aretusväärtustesse.
- Vaata alati tervikpilti – tugine lisaks üksiktunnustele ka koondindeksitele, funktsionaalsetele näitajatele ja looma praktilisele sobivusele karja.
- Tee otsuseid konteksti arvestades – arvesta päritolumaa andmeid ja küsi, kus loom populatsioonis tegelikult paikneb (nt kas tegemist on tipu või keskmise loomaga).
Tõnu Põlluäär
Veiste aretuse projektijuht
